Tulevikutäht Kaisa Lee Vaiknemets 20. veebruar Indrek Pilv
Esikohad rahvusvahelistel muusikakonkurssidel, osalemine olümpiaadidel, mängimine jalgpallinaiskonnas, koolitööst rääkimata – kuidas küll selle kõigega hakkama saada?
„Mulle lihtsalt meeldib kõike teha,“ räägib Rakvere eragümnaasiumi üheksandas klassis õppiv Kaisa Lee Vaiknemets. Kuni viimase ajani on vahelduva eduga jäänud peale küll muusika, küll jalgpall. Aga nüüd on Kaisa Leel selge – tema tee on muusika. „Sellega tahan kindlasti jätkata.“
Suure tõenäosusega pühib ta sügisel Rakvere tolmu jalgadelt ja jätkab oma õpinguid Tartus Heino Elleri nimelises muusikakoolis. Praegu valmistub neiu sisseastumiskatseteks.
Aga küllap ta sinna pääseb, sest tal on juba ette näidata esikohadiplomid ülemaailmselt muusikakonkursilt ja rahvusvaheliselt konkursilt 21. sajandi talendid ning 2021. aasta kodumaiselt konkursilt „Parim noor instrumentalist“.
Kaisa Lee klarnetiõpetaja Artjom Roditšenko nentis, et tegemist on väga kõvade saavutustega, seda enam, et paarikuuse vahega toimunud rahvusvahelistel veebikonkurssidel esines Kaisa Lee täiesti erinevate kavadega, mille selgeks õppimiseks polnud just liiga palju aega.
Ülemaailmse konkursi "21. sajandi talendid" esikoha diplom.
Autor: Erakogu
Kaisa Lee klaverisaatja Darja Roditšenko märgib, et sellises vanuses pole ükski eestlane klarnetil taoliste tulemusteni jõudnud.
Kaugemaid sihte muusikas pole Kaise Lee veel seadnud. Aga mingis orkestris näeb ta ennast kindlasti mängimas. „Orkestris mulle mängida meeldib küll,“ sõnab ta. Ja miks mitte ka orkestri ees – soleerimise kogemus on tal Virumaa kammerorkestriga juba olemas, sest sügisel seisis ta koos oma õpetaja Artjom Roditšenkoga orkestri ees, et esitada Franz Krommeri kontsert kahele klarnetile.
„Soolot mängida on väga äge, see oli hea kogemus,“ räägib Kaisa Lee.
Klarnet, mida ta mängib, on üpris keeruline pill, kuigi neiu sõnul on iga instrumendi selgeks õppimine keeruline. Aga kui suure osa puhkpillide puhul saab hakkama kolme sõrme kasutamisega, siis klarnetimängus on vaja helide tekitamiseks suisa üheksat sõrme.
„Alguses ei tulnud midagi välja, aga tasapisi olen arenenud,“ lausub ta tagasihoidlikult.
Jalgpallimäng on muusikule abiks
Tartust pärit Kaisa Lee sattus lasteaias plokkflööti mängima. Kui pere enne tüdruku kooli minekut Kundasse kolis, viis ema Kaisa Lee muusikakooli, et plokkflöödi mängimise oskust arendada.
Kolm aastat käis ta Kunda muusikakoolis ja õppis plokkflööti, viimased pool aastat tegi aga tutvust ka klarnetiga. Seejärel kolis pere Rakveresse ja tüdruk jätkas õpinguid Rakvere muusikakoolis.
Kaisa Lee meenutab, et otseselt vastumeelne muusikakoolis käimine polnud, kuid pooleli jätmise mõtteid käis ka tema peast läbi. Ennekõike pärast Rakverre kolimist. „Huvi ei olnud, aga sattus nii hea õpetaja, kes motiveeris ja nii ma seitse klassi lõpetasin ja nüüd olen tema juures veel lisa-aastal,“ kõneleb Kaisa Lee. Õpetaja Artjomi kiidab neiu väga ning nimetab teda oma suureks eeskujuks.
„Ma usun, et Kaisa on nii andekas, et vaevalt ta katki oleks jätnud, küllap oleks ikka edasi mänginud,“ ei taha Artjom oma rolli üle tähtsustada.
Eelmisel hooajal mängis Kaisa Lee jalgpalli Rakvere JK Tarva naiskonnas. Et naiskond läks aga laiali, siis nüüd teeb ta trenni rahvaliiga naistega. „Trennideks on jäänud kahjuks natuke vähem aega, aga arvan, et jõuan siiski mõlemat teha,“ räägib tubli ja töökas neiu.
Kaisa Lee Vaiknemets (paremal) armastab väga ka jalgpalli mängida.
Autor: Erakogu
Artjom ütleb, et ehkki nii mõnigi muusikakoolide õpetaja on vastu sellele, kui lapsed spordiga tegelevad, sest see võib hakata musitseerimist segama. „Kaisa puhul on vastupidi. Kes teeb, see jõuab, ja tegelikult on see väga hea – sport ja muusika täiendavad üksteist. Kopsumahtu on vaja, närvikava.“
Õppimises võib järele anda
Järele on Kaisa Lee soostunud andma hoopis õppimises. Seitse aastat sai tema tunnistustel aastahinnetena näha ainult viisi. „Eelmisel aastal sain aru, et kõike ei saa teha maksimaalselt, neljad-viied on ikka, aga olen natuke oma prioriteete muutnud. Üritan õppida nii hästi kui võimalik, aga hinded ei pea ilmtingimata ainult viied olema,“ naerab ta.
Kaisa Lee klassijuhataja Kristiina Väinaste-Raik sedastab, et Kaisa Lee on väga siiras, südamlik, sõbralik ja mitmekülgsete oskustega tüdruk, kelle ajaplaneerimisoskus on eeskujuks paljudele klassikaaslastele.
Kristiina Väinaste-Raik,
klassijuhataja
Keegi ei saa võrdselt hea olla kõiges, kuid tema tõestab vastupidist.
„Jõuda võrdselt hästi toime tulla nii hobide kui õppetööga, on suur oskus. Keegi ei saa võrdselt hea olla kõiges, kuid tema tõestab vastupidist. Vahel on tal vaja veel rohkem usku endasse ja mõistmist, et ta tegelikult on piisav täpselt sellisena, nagu ta on,“ lisab klassijuhataja.
Tema hinnangul on Kaisa Lee pigem vaiksem, tagasihoidlikum ja kinnisem, kuid õigete inimeste seltskonnas tunneb ta end vabalt ja on julge seal ka end avama.
Kuigi Kaisa Lee usub, et Tartus tuleb tal suurem osa oma vabast ajast veeta Elleri-koolis, tahaks ta siiski näpistada pisut aega ka jalgpalli jaoks.
Ja et asi veel uhkem oleks, üritab Kaisa Lee ennast harida nendest valdkondades, milles ta end ebamugavalt tunneb. Nii teeb ta loovtööks puust nukumaja. Puutööga pole ta varem kokku puutunud. „Mõtlesin, et võtan sellise asja ette, mida ma üldse ei oska.“
Praegu töö käib. „Puutöö on hästi äge,“ kiidab Kaisa Lee. Nukumaja pole veel kokku saanud, aga asi edeneb. Aitavad nii õpetaja kui ka klassivennad.
Lisaks klarnetile mängib ja õpib Kaisa Lee ka klaverit. Saksofoni mängimist pole ta proovinud, ehkki tegemist on klarnetile üpris lähedase pilliga. Kui ta Kundas klarneti õppimist alustas, oli valida, kas klarnet või saksofon. „Klarnet tundus mugavam ja parem. Uhke välimusega ja kergem tassida ka,“ naerab ta. Ja tegelikult mängib ta ka käsikellade ansamblis.
Kohusetundlik pisikesest saadik
Õpetaja Artjom sõnab, et Kaisa Lee puhul on väga oluliseks see, et tüdruk mitte lihtsalt ei mängi pilli, vaid ta harjutab. „Harjutades pead sa olema pidevalt piiri peal, natuke ennast ületama,“ selgitab ta.
Darja ja Artjom meenutavad Kaisa Lee kohusetundlikkust ajast, mil too oli pisikese tüdrukuna alles Rakveresse tulnud. „Artjom ütles talle, et iga päev peab pool tundi harjutama pikka nooti. Aga need on kõrged toonid ning piiksuvad üsna vastikult ning umbes kuu aja pärast küsis keegi, äkki Kaisa Lee ema, kas see on ikka väga vajalik, et natuke tüütuks muutub,“ räägib Darja.
Artjom tähendab, et lapsed niikuinii ei tee täies mahus seda, mida neilt palutakse. Kaisa Lee on aga tal esimene õpilane, kes tõesti teeb seda, mida öeldakse.
Kaisa Lee lisab, et vabal ajal (tekib küll küsimus, et millal see veel on) meeldib talle väga raamatuid lugeda ning muusikat kuulata.
Ja kuigi ise mängib ta klassikalist muusikat ning armastab seda väga, siis kodus eelistab ta kuulata hoopis hip-hopi. Darja räägib, et on haruldane, kui laps tänapäeval klassikalise muusika valib. „Aasta-paar tagasi sai proovitud, et järsku tahab ta midagi muud mängida, aga ei, ei tahtnud,“ meenutab Artjom.
Kui kaugele Kaisa Lee muusikas jõuab, sõltub Artjomi sõnul tüdrukust endast. „Eeldused on tal väga head, ta on väga töökas ja kohusetundlik. Usun, et ta jõuab kaugele,“ sõnab õpetaja. „Ja väga enesekriitiline, mis on ka hea,“ lisab Darja.
Tartus on õpetajate hinnangul Kaisa Leel võimalused suuremad ja seal saab ta rohkem mängida koos teiste omaealistega. „Meil on ikka väike muusikakool, kus käivad kõik lapsed, aga seal saab ta rohkem musitseerida oma tasemel muusikutega,“ lausub Darja.
Seal avaneksid õpetajate hinnangul ka võimalused mängida ansamblites ning orkestris.
Artjom Roditšenko,
klarnetiõpetaja
Mina ei saa siin enam pakkuda seda, mida ta vajab.
Artjom nendib, et mingil määral on tal kindlasti kahju, et Kaisa Lee Rakverest ära läheb. „Aga see on õige, mina ei saa siin enam pakkuda seda, mida ta vajab. Võin ju õpetada, mida oskan, aga see pole see.“
Darja lisab, et Kaisa Leel on vaja ka teoreetilisi teadmisi, mida tavaline muusikakool ei paku – vormianalüüs, stiilitundmine, solfedžo.
Küsimusele, kas Kaisa Leed saab peagi näha näiteks populaarses telesaates „Klassikatähed“, vastab Artjom: „Miks mitte. Aga võib-olla näeme teda veel suuremal laval.“ Aeg annab arutust ja kõige rohkem on see kinni Kaisa Lees endas.
Esikohad rahvusvahelistel muusikakonkurssidel, osalemine olümpiaadidel, mängimine jalgpallinaiskonnas, koolitööst rääkimata – kuidas küll selle kõigega hakkama saada?
„Mulle lihtsalt meeldib kõike teha,“ räägib Rakvere eragümnaasiumi üheksandas klassis õppiv Kaisa Lee Vaiknemets. Kuni viimase ajani on vahelduva eduga jäänud peale küll muusika, küll jalgpall. Aga nüüd on Kaisa Leel selge – tema tee on muusika. „Sellega tahan kindlasti jätkata.“
Suure tõenäosusega pühib ta sügisel Rakvere tolmu jalgadelt ja jätkab oma õpinguid Tartus Heino Elleri nimelises muusikakoolis. Praegu valmistub neiu sisseastumiskatseteks.
Aga küllap ta sinna pääseb, sest tal on juba ette näidata esikohadiplomid ülemaailmselt muusikakonkursilt ja rahvusvaheliselt konkursilt 21. sajandi talendid ning 2021. aasta kodumaiselt konkursilt „Parim noor instrumentalist“.
Kaisa Lee klarnetiõpetaja Artjom Roditšenko nentis, et tegemist on väga kõvade saavutustega, seda enam, et paarikuuse vahega toimunud rahvusvahelistel veebikonkurssidel esines Kaisa Lee täiesti erinevate kavadega, mille selgeks õppimiseks polnud just liiga palju aega.
Ülemaailmse konkursi "21. sajandi talendid" esikoha diplom.
Autor: Erakogu
Kaisa Lee klaverisaatja Darja Roditšenko märgib, et sellises vanuses pole ükski eestlane klarnetil taoliste tulemusteni jõudnud.
Kaugemaid sihte muusikas pole Kaise Lee veel seadnud. Aga mingis orkestris näeb ta ennast kindlasti mängimas. „Orkestris mulle mängida meeldib küll,“ sõnab ta. Ja miks mitte ka orkestri ees – soleerimise kogemus on tal Virumaa kammerorkestriga juba olemas, sest sügisel seisis ta koos oma õpetaja Artjom Roditšenkoga orkestri ees, et esitada Franz Krommeri kontsert kahele klarnetile.
„Soolot mängida on väga äge, see oli hea kogemus,“ räägib Kaisa Lee.
Klarnet, mida ta mängib, on üpris keeruline pill, kuigi neiu sõnul on iga instrumendi selgeks õppimine keeruline. Aga kui suure osa puhkpillide puhul saab hakkama kolme sõrme kasutamisega, siis klarnetimängus on vaja helide tekitamiseks suisa üheksat sõrme.
„Alguses ei tulnud midagi välja, aga tasapisi olen arenenud,“ lausub ta tagasihoidlikult.
Jalgpallimäng on muusikule abiks
Tartust pärit Kaisa Lee sattus lasteaias plokkflööti mängima. Kui pere enne tüdruku kooli minekut Kundasse kolis, viis ema Kaisa Lee muusikakooli, et plokkflöödi mängimise oskust arendada.
Kolm aastat käis ta Kunda muusikakoolis ja õppis plokkflööti, viimased pool aastat tegi aga tutvust ka klarnetiga. Seejärel kolis pere Rakveresse ja tüdruk jätkas õpinguid Rakvere muusikakoolis.
Kaisa Lee meenutab, et otseselt vastumeelne muusikakoolis käimine polnud, kuid pooleli jätmise mõtteid käis ka tema peast läbi. Ennekõike pärast Rakverre kolimist. „Huvi ei olnud, aga sattus nii hea õpetaja, kes motiveeris ja nii ma seitse klassi lõpetasin ja nüüd olen tema juures veel lisa-aastal,“ kõneleb Kaisa Lee. Õpetaja Artjomi kiidab neiu väga ning nimetab teda oma suureks eeskujuks.
„Ma usun, et Kaisa on nii andekas, et vaevalt ta katki oleks jätnud, küllap oleks ikka edasi mänginud,“ ei taha Artjom oma rolli üle tähtsustada.
Eelmisel hooajal mängis Kaisa Lee jalgpalli Rakvere JK Tarva naiskonnas. Et naiskond läks aga laiali, siis nüüd teeb ta trenni rahvaliiga naistega. „Trennideks on jäänud kahjuks natuke vähem aega, aga arvan, et jõuan siiski mõlemat teha,“ räägib tubli ja töökas neiu.
Kaisa Lee Vaiknemets (paremal) armastab väga ka jalgpalli mängida.
Autor: Erakogu
Artjom ütleb, et ehkki nii mõnigi muusikakoolide õpetaja on vastu sellele, kui lapsed spordiga tegelevad, sest see võib hakata musitseerimist segama. „Kaisa puhul on vastupidi. Kes teeb, see jõuab, ja tegelikult on see väga hea – sport ja muusika täiendavad üksteist. Kopsumahtu on vaja, närvikava.“
Õppimises võib järele anda
Järele on Kaisa Lee soostunud andma hoopis õppimises. Seitse aastat sai tema tunnistustel aastahinnetena näha ainult viisi. „Eelmisel aastal sain aru, et kõike ei saa teha maksimaalselt, neljad-viied on ikka, aga olen natuke oma prioriteete muutnud. Üritan õppida nii hästi kui võimalik, aga hinded ei pea ilmtingimata ainult viied olema,“ naerab ta.
Kaisa Lee klassijuhataja Kristiina Väinaste-Raik sedastab, et Kaisa Lee on väga siiras, südamlik, sõbralik ja mitmekülgsete oskustega tüdruk, kelle ajaplaneerimisoskus on eeskujuks paljudele klassikaaslastele.
Kristiina Väinaste-Raik,
klassijuhataja
Keegi ei saa võrdselt hea olla kõiges, kuid tema tõestab vastupidist.
„Jõuda võrdselt hästi toime tulla nii hobide kui õppetööga, on suur oskus. Keegi ei saa võrdselt hea olla kõiges, kuid tema tõestab vastupidist. Vahel on tal vaja veel rohkem usku endasse ja mõistmist, et ta tegelikult on piisav täpselt sellisena, nagu ta on,“ lisab klassijuhataja.
Tema hinnangul on Kaisa Lee pigem vaiksem, tagasihoidlikum ja kinnisem, kuid õigete inimeste seltskonnas tunneb ta end vabalt ja on julge seal ka end avama.
Kuigi Kaisa Lee usub, et Tartus tuleb tal suurem osa oma vabast ajast veeta Elleri-koolis, tahaks ta siiski näpistada pisut aega ka jalgpalli jaoks.
Ja et asi veel uhkem oleks, üritab Kaisa Lee ennast harida nendest valdkondades, milles ta end ebamugavalt tunneb. Nii teeb ta loovtööks puust nukumaja. Puutööga pole ta varem kokku puutunud. „Mõtlesin, et võtan sellise asja ette, mida ma üldse ei oska.“
Praegu töö käib. „Puutöö on hästi äge,“ kiidab Kaisa Lee. Nukumaja pole veel kokku saanud, aga asi edeneb. Aitavad nii õpetaja kui ka klassivennad.
Lisaks klarnetile mängib ja õpib Kaisa Lee ka klaverit. Saksofoni mängimist pole ta proovinud, ehkki tegemist on klarnetile üpris lähedase pilliga. Kui ta Kundas klarneti õppimist alustas, oli valida, kas klarnet või saksofon. „Klarnet tundus mugavam ja parem. Uhke välimusega ja kergem tassida ka,“ naerab ta. Ja tegelikult mängib ta ka käsikellade ansamblis.
Kohusetundlik pisikesest saadik
Õpetaja Artjom sõnab, et Kaisa Lee puhul on väga oluliseks see, et tüdruk mitte lihtsalt ei mängi pilli, vaid ta harjutab. „Harjutades pead sa olema pidevalt piiri peal, natuke ennast ületama,“ selgitab ta.
Darja ja Artjom meenutavad Kaisa Lee kohusetundlikkust ajast, mil too oli pisikese tüdrukuna alles Rakveresse tulnud. „Artjom ütles talle, et iga päev peab pool tundi harjutama pikka nooti. Aga need on kõrged toonid ning piiksuvad üsna vastikult ning umbes kuu aja pärast küsis keegi, äkki Kaisa Lee ema, kas see on ikka väga vajalik, et natuke tüütuks muutub,“ räägib Darja.
Artjom tähendab, et lapsed niikuinii ei tee täies mahus seda, mida neilt palutakse. Kaisa Lee on aga tal esimene õpilane, kes tõesti teeb seda, mida öeldakse.
Kaisa Lee lisab, et vabal ajal (tekib küll küsimus, et millal see veel on) meeldib talle väga raamatuid lugeda ning muusikat kuulata.
Ja kuigi ise mängib ta klassikalist muusikat ning armastab seda väga, siis kodus eelistab ta kuulata hoopis hip-hopi. Darja räägib, et on haruldane, kui laps tänapäeval klassikalise muusika valib. „Aasta-paar tagasi sai proovitud, et järsku tahab ta midagi muud mängida, aga ei, ei tahtnud,“ meenutab Artjom.
Kui kaugele Kaisa Lee muusikas jõuab, sõltub Artjomi sõnul tüdrukust endast. „Eeldused on tal väga head, ta on väga töökas ja kohusetundlik. Usun, et ta jõuab kaugele,“ sõnab õpetaja. „Ja väga enesekriitiline, mis on ka hea,“ lisab Darja.
Tartus on õpetajate hinnangul Kaisa Leel võimalused suuremad ja seal saab ta rohkem mängida koos teiste omaealistega. „Meil on ikka väike muusikakool, kus käivad kõik lapsed, aga seal saab ta rohkem musitseerida oma tasemel muusikutega,“ lausub Darja.
Seal avaneksid õpetajate hinnangul ka võimalused mängida ansamblites ning orkestris.
Artjom Roditšenko,
klarnetiõpetaja
Mina ei saa siin enam pakkuda seda, mida ta vajab.
Artjom nendib, et mingil määral on tal kindlasti kahju, et Kaisa Lee Rakverest ära läheb. „Aga see on õige, mina ei saa siin enam pakkuda seda, mida ta vajab. Võin ju õpetada, mida oskan, aga see pole see.“
Darja lisab, et Kaisa Leel on vaja ka teoreetilisi teadmisi, mida tavaline muusikakool ei paku – vormianalüüs, stiilitundmine, solfedžo.
Küsimusele, kas Kaisa Leed saab peagi näha näiteks populaarses telesaates „Klassikatähed“, vastab Artjom: „Miks mitte. Aga võib-olla näeme teda veel suuremal laval.“ Aeg annab arutust ja kõige rohkem on see kinni Kaisa Lees endas.
