Alice Siil: tegevusel peab olema kindel siht, kuna aeg saab otsa 08. august Indrek Pilv
Autor: Piret Linnamägi
Kui noor inimene teab juba teismelisena, et tema koht on laval ning tuleviku töö teatriga seotud, ei ole tema peas segaseid tundeid elukutse valiku tegemisel.
Juba Rakvere eragümnaasiumis õppides oli Alice Siil läbinisti näitlemisega seotud. Nüüd, veidi üle kuu aja tagasi sulgeski Alice enda järel Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ukse. Talle on avatud uks Eesti Noorsooteatris, kus tal juba mõne rolliga laval ja peagi uutega rahva ette astumas.
Eragümnaasium soodustas loomingulist tegevust
Alice on läbinisti Rakvere tüdruk, seal sündinud ja koolis käinud. Tema sõnul on Rakvere kasvamiseks suurepärane koht: piisavalt väike ja piisavalt suur.
Kuna nende kodu asub linna ääres, siis oli Alicel palju võimalusi õues mängimiseks. Tüdrukut võis leida puu otsas ronimas ning muid õuetegevusi nautimas.
Rakvere eragümnaasium sobis neiule õppimiseks väga hästi, kuna soodustas igati loomingulist tegevust. See kool oli nagu kolm ühes: õppetöö, huviringid ja samas ka muusikakooli tunnid toimusid ühe katuse all.
Alice oli kiire õppija, puhas viieline, kes sai kodutööd imekiirelt tehtud, et võimalikult palju end huviringides rakendada. „ Mind tõmbasid inimesed, kellel olid unistused ja kes tegutsesid nende nimel. Tundsin juba väikesest peale, et tegevustel peab olema kindel siht, kuna aeg saab otsa,“ sõnas Alice.
Tüdruku huvialade ampluaa oli kooli ajal väga lai. Ta jõudis käia Kauri muusikakoolis erinevaid pille õppimas, külastas kunsti- ja keraamikaringe, laulis kooris ja laulustuudios ning proovis ka võrkpalli mängimise ära.
Kolmeteistkümne aasta vanuselt sattus ta Rakvere Linnanoorte Näitetruppi, mille tõttu jäid teised hobid vaikselt unarusse. Näiteringi kutsus teda ringijuhendaja Tiina Rumm, kes aastakese eragümnaasiumis draamatunde andis.
Laval esimest korda luuletust lugedes koges nooruke Alice mingit äratundmist ja sellest hetkest hakkas sisemas kasvama soov näitlejaks sada. Endale tunnistada julges ta seda aga palju hiljem.
Neiu suguvõsas pole keegi varem näitlemisega tegelenud, küll on aga nende seas palju muusikuid. Alice`i ema on viiuliõpetaja ja isa töötab metsanduse alal, kuid ka tema on musikaalselt andekas.
Vanematest räägib neiu soojalt. Ema ja isa on õpetanud talle tänulikkust. Ta on tänulik selle eest, et on saanud veeta palju aega looduses: käia kalal, võtta kartuleid, korjata metsast marju, teha puid ja kokku puutuda nende töödega, mida linnas elades ei pruugi kogeda.
Ammendamatu tegutsemistahe
Alice osales näitetrupi töös alates 2013. aastast kuni 2018. aastani. Selle aja jooksul mängis ta nii “nipsakat tibi Haabla koolist“ kui näitlejat ”Hamletis“, samuti Miraldat ”Tõe ja õiguse“ II osas, aga ka väikest pioneeri Viktor Pelevini ”Sinises laternas“.
Mahukaim roll oli aga monolavastuses “Seltskondliku läbikäimise õpetus“, mille autoriks Jean -Luc Lagarce. Esinemas käidi peamiselt kooliteatritele suunatud festivalidel.
Alice Siil Rakvere Linnanoorte Näitetrupi monolavastuses “Seltskondliku läbikäimise õpetus”.
Autor: Jaanus Lekk
”Alice oli näitetrupis erakordselt nutikas ja toimekas neiu. Tal oli ammendamatu tegutsemistahe. Kui paljud näitetrupi noored kurdavad, et koolitöö võtab neil enamuse aja ära ja vahel on keeruline trupi proovideks aegu sättida, siis Alice puhul ei tulnud sellised olukorrad kunagi ette. Põhjus võis olla selles , et tema jaoks oli ilmselt küllaltki varasest vanusest alates oma Elu Kutse leitud. Ta tundis end hästi tegeledes teatri ja muusikaga,“ rääkis Tiina Rumm.
Näiteringi juhendaja sõnul ilmnes Alice`i taibukus eriti hästi töös tekstidega. Ta nentis, et tihti juhtub, et kui anda noortele kätte võõras tekst, siis nad loevad kõik ilusasti ära, aga sõnade taga oleva mõtteni jõudmine võtab aega.
Alice`i iseloomustamiseks on Tiina Rummil sõnad: tüdruk, kelles on nii töökus kui anne üheskoos. Alice mängis näitetrupis kõike, milleks vaid võimalus anti. Nii erinevates lavastustes kui ka kultuurisündmustel ette tulnud ülesastumistes.
Pärimisele, kas Tiina Rumm oli näitlejaameti valimisel Alice`ile suunaandjaks, saan konkreetse vastuse: “Minu hinnangul ei olnud Alice`ile vaja suunda anda, kuna tal oli see suund kogu aeg silme ees olemas. Kui siis ehk näitetrupis osalemise ajal see veendumus süvenes, et suund on õige ja pole vaja kuhugi pöörata.”
2018 .aasta harrastusteatrite festivalil Võrus hinnati parimaks lavastuseks KaRakTeri lavastus “Mida Talle Öelda ehk Tigu“, mille lavastajaks oli Leedust pärit Nerijus Gedminas. Grand Prix saanud lavastus räägib noorest prostituudist ja tema kaitseinglist, keda mängisid Alice Siil ja Robin Täpp. Mõlemad noored olid siis gümnaasiumi lõpuklassis.
Alice Siil (vasakul) ja Ille Limberg KaRakTeri lavastuses “Mida Talle Öelda ehk Tigu”.
Autor: KaRakTer
Sürrealistlik lugu elu ja surma piiril olevast tüdrukust tõi Alice`ile festivalil ka parima naisnäitleja tiitli. Toona meenutas Alice seda nii: “Valdav tunne on tänulikkus, et ma üldse sinna projekti sattusin ja muidugi ka see, et meie töö sai tunnustust. Sain jätkuvalt kinnitust, et teen õiget asja ja see motiveerib!“
Alice`i sõnul tegi näiteringi eriliseks asjaolu, et see ühendas erinevates vanustes kooliõpilasi nii Rakverest kui mujalt Lääne-Virumaalt. Tihtipeale tegutsevad näiteringid koolide juures, kuid selles trupis saadi tutvuda inimestega igalt poolt mujalt. Mitmed ringi vilistlased on lavakas õppinud ja töötavad hetkel teatris.
“Mulle meenub Miralda monoloogi esitamine katsetel. Miralda mõttekäik oli paeluv ja see oli näiteka lavastustest kindlasti mu südamelähedasem roll. Vägeva väljakutse pakkus ka monolavastus ”Seltskondliku läbikäimise õpetus“, kus pidin ilma partneri toeta tund aega publiku ees olema,” meenutas Alice.
Lavakasse minek oli asjade loomulik jätk
Lavakasse mineku plaan tekkis Alice`il juba gümnaasiumi alguses. Ta lihtsalt ei suutnud end ette kujutada tegemas midagi muud. Kahjuks tema lõpetamise aastal vastuvõttu ei olnud ja kuna uus kursus võetakse iga kahe aasta tagant, siis tuli sellega leppida, kuid mitte sihtmärki sisseastumiseks kõrvale lükata.
Alice`ile tundus kool aina venivat ja venivat ning ta jõudis tõdemusele, et õppeainete maht on täidetav ka ühe aastaga. Sestap otsustas ta kümnenda klassi lõpus, et lõpetab 11. ja 12. klassi ühe aastaga ning tänu kooli vastutulelikkusele see nii ka läks.
Nii jõudis ta ka lavaka katsetele, kuid sisse ei saanud. See oli tohutu löök pärast koolis tehtud pingutust, aga ta ei suutnud ette kujutada end midagi muud tegemas, kui näitlemas.
Teisel korral katsed õnnestusid ja 2020. aastal saigi ne
Kui Alice`ilt küsin, milline noor ta on ning millisena näeb ta seda miust lavaka tudeng. Tagasivaates on ta õnnelik, et just nii läks. Paljud pettumused ja valusad kogemused põhjendavad end ära alles pärast pika aja möödudes.aailma, kus hetkel elame, sõnab ta: “Praegune aeg tundub mulle kiire, hektiline ja ebastabiilne. Maailm me ümber areneb nii tormilise tempoga, et inimesed ei jõua selle tempoga enam kaasas käia ja hirmus on see, et me ei tea, mis suunas areng toimub. Ma sooviks, et meie riigis oleks rohkem teineteisemõistmist ja üksteise aitamist, sest koos oleme me tugevamad.“
Lavaka 31. lend. Alice Siil seisab taga pruunis kleidis.
Autor: Erakogu
Äsjane EMTA XXXI lend koosneb 16-st näitlejast ning neid lõpetas sama palju kui alustas. Tihti seda just ette ei tule. Erinevaks paljudest lendudest tegi neid see, et kursusel õppisid vaid näitlejad. Neil ei olnud lavastajaid ega dramaturge. Seega saadi ise kätt proovida teksti loomises ja stseenide lavastamises. Kursuse juhendajateks olid Külli Teetamm ja Jaak Prints.
Alice Siil alustab sügisest tööd Eesti Noorsooteatris ja ta on ainus, kes sinna teatrisse läheb. Samas jäävad paljud kursusekaaslased Tallinnasse ning Alice loodab, et näeb neid sageli.
Kooli ajal võib tekkida tunne, et kool on ainus, mis on oluline ja nii võivad unarusse jääda varasemad hobid ja suhted. See juhtus ka Alice`iga. Tal oli tunne, et ta ei oskagi vabal ajal midagi teha.
Seetõttu hakkas ta talvel kuduma ja trennis käima. „Vahelduseks teatritööle, kus looming on pidevas muutumises, on värskendav luua oma kätega midagi, mis saab reaalselt valmis. Seda tunnet, et ma näen oma töö tulemust, miski sai valmis, olen igatsenud“ sõnas näitlejast neiu.
Alice tunneb, et sai koolist väga hea põhja, mille pealt teatris iseseisvalt edasi õppida. XXXI kursuse õpe oli üles ehitatud väga mitmekesiselt. Saadi tutvuda filmi- ja raadiotööga ning õpilastele käisid teadmisi jagamas mitmed välismaa õppejõud. Saadi korralikku liikumispraktikat ning kohtuti väga paljude inspireerivate inimestega erinevatest kunstivaldkondadest.
“Neli aastat olid väga intensiivsed ja möödusid linnutiivul. Nüüd ootan juba, et saaksin ise päevaplaani koostada ja tegeleda nende asjadega, milleks kooli ajal aega ei olnud. Et kool lõppes, on kurb, kuna elasime neli aastat oma kursusega praktiliselt ninapidi koos. Aga värskendav on peagi näha ka muud elu enda kõrval,” lausus kõrgkooli lõpetanu.
“Öölapsed“ viis filmimaailma ning uskumatu tiitlini
Teatri ja filmi puhul paeluvad Alice`it erinevad asjad. Teatri juures meeldib talle see, et saab kohtuda publikuga ning looming sünnib etendajate ja publiku koosmõjul. Inimestega päriselt kohtumine on praegusel ajal harvem nähtus, seega pakub teater midagi väga erilist: võimalust päriselt koos ja ühes mõtteruumis viibida.
Filmi puhul meeldib aga värskelt diplomeeritud näitlejale see, et ekraanile jäädvustuvad erilised hetked, mida taas korrata samamoodi ei saa ja et tehakse valik, mis jääb. Teatris sünnivad need hetked Alice sõnul iga kord uuesti ja perfektselt seda õhtust õhtusse teha ei ole inimlikult võimalik.
Alice`ile meeldiks, kui ta saaks mõlemat teha, kuna need loovad erinevaid võimalusi ja täidavad erinevaid vajadusi.
Iidoleid tal pole. Loomulikult on näitlejaid, kes väga hea tasemel ja kes talle rohkem meeldivad. Ta on alati imetlenud nii teatrilaval kui kinolinal pigem konkreetseid rollisooritusi, mis on hästi õnnestunud. Ta ei lähe üldjuhul teatrisse kindla näitleja pärast.
Priit Pääsukese mängufilm „ Öölapsed“ jutustab kolme õe tegemistest ühe salapärase öö jooksul. Kõrvuti vanemate õdedega, keda kehastasid Piret Krumm ja Grete Konksi, oli ta noorima õe, mässulise Jane rollis. Ta pidi kehastama teistsugust ja rasket tüdrukut. Tänu sellele osale hakkas ta märkama selliseid pisikesi asju, mis kunagi võisid väljenduda ka tema teismeeas, mida ta arvas üldse mitte olemas olevat, kuid tagasi vaadatavana arvab Alice, et midagi siiski oli…
Alice Siil filmis “Öölapsed”.
Autor: Danilo Miranda Cares
“Öölapsed“ oli ta debüüt kinolinal. Kaamerate ees töötamine oli tollal 16-aastasele neiule uus ja köitev. Jane rolli meisterlik mängimine tõi aga Alice`ile 2022. aastal EFTA -l filmi kategoorias parima naisosatäitja tiitli.
“See auhind tuli ootamatult ja üllatus oli suur, kuna filmivõtted toimusid siis, kui ma polnud veel lavakunstikooli sisse saanud. Olin väga tänulik selle tunnustuse eest, kuna see tuli ajal, millal mul oli enda suhtes enim kahtlusi ning see andis mulle vajalikku kinnitust, et teen õiget asja,“ rääkis Alice.
Kooliga paralleelselt tegi Alice kaasa noorsooteatri lavastuses “Lahenduste ministeerium“, millega tiirutatakse praegu ringi üle Eesti. Lugu põhineb Hollandi lastekirjaniku Sanne Rooseboomi samanimelisel jutustusel ja räägib valikutest, millega inimesel tuleb juba lapsest peale kokku puutuda.
Alice tõi välja, et üheks suureks probleemiks on kiusamine. Kui on olemas headus, on alati vastukaaluks ka kurjus olemas. Lugu motiveeris truppi niivõrd palju, et nad otsustasid iga päev anonüümseid heategusid teha.
Alice Siil (paremal) ja Maria Ehrenberg lavastuses “Lahenduste ministeerium”.
Autor: Piret Linnamägi
Algasid ka proovid Mirko Rajase lavastatud tükis “Arabella, mereröövli tütar“, mis esietendub juba septembris ning Alice`i on kanda nimiroll.
“Arabella tegelaskuju on väga huvitav, kuna ta on kasvanud mereröövlite keskel ja pole saanud olla lihtsalt laps. On põnev mõelda, milliseks on kujunenud inimene, kes on näinud enda ümber vaid kurjust,“ mõtles peaosa kehastaja.
Pärimisele, kas Alice poleks tahtnud tööle asuda oma kodulinnas Rakveres, vastas ta: “Kuna olen elanud viimased kuus aastat Tallinnas, siis soovisin jääda Tallinnasse ja see ka õnnestus. Rakvere jääb alati minu kodulinnaks ja alati on rõõmus meel sinna naasta.“
Nagu vilgas kõrbehiir
Lauren Grinberg, kes on Alice kursusekaaslane ja sõbranna arvab Alicest nõndamoodi: “Alice’it on kirjeldatud kui vilgast kõrbehiirt. Ta on hea õpetaja ja jagab lahkelt oma teadmisi. Talle meeldib mängida kiiksuga tegelasi ning ta on suurepärane karakterrollide mängija. Ta ei anna kunagi alla, ta läheb hambad ristis läbi kõigist raskustest. Ta on detailitäpne ning talle meeldib asju teha põhjalikult pühendumusega. Alice on lihtsalt nii aus, siiras, abivalmis, aga ka kangekaelne.”
Lauren naerab, kui meenutab oma esimesi kohtumisi Alice`iga. Esimesel semestril ei saanud tüdrukud üldse omavahel läbi. Siis aga said mõlemad aru, et on lihtsalt liiga sarnased ning avastati, et mõistetakse teineteist tänu sellele tohutult hästi. Sellest alates on sõbrannad saanud teineteisega kõike jagada ning kui keegi teine neist aru ei saa, siis nemad mõistavad üksteist väga.
Selline siis on Alice Siil. Üks kursusekaaslane on öelnud, et Alice on “süsteem ja süsteemi error“. See võtab tabavalt kokku selle, kuidas Alice pidevalt proovib elu korrastada ja süsteeme luua, mis aga üldjuhul ei õnnestu.
Alice ise on öelnud: “Samas olen ma õnnelikum ja loominguliselt vabam , kui lasen oma kaose alla. Seega jah süsteem ja süsteemi error!!!”
Milliseks tema karjäär kujuneb, selgub aastate pärast. Neiu, kellel pole unistuste rolli, kuid keda köidab see, millest lavastus või film räägib. Tema jaoks on oluline, et teema läheks talle korda. Teda rõõmustaks väga, kui ta saaks kunagi koostööd teha Juhan Ulfsakiga.
Autor: Piret Linnamägi
Kui noor inimene teab juba teismelisena, et tema koht on laval ning tuleviku töö teatriga seotud, ei ole tema peas segaseid tundeid elukutse valiku tegemisel.
Juba Rakvere eragümnaasiumis õppides oli Alice Siil läbinisti näitlemisega seotud. Nüüd, veidi üle kuu aja tagasi sulgeski Alice enda järel Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ukse. Talle on avatud uks Eesti Noorsooteatris, kus tal juba mõne rolliga laval ja peagi uutega rahva ette astumas.
Eragümnaasium soodustas loomingulist tegevust
Alice on läbinisti Rakvere tüdruk, seal sündinud ja koolis käinud. Tema sõnul on Rakvere kasvamiseks suurepärane koht: piisavalt väike ja piisavalt suur.
Kuna nende kodu asub linna ääres, siis oli Alicel palju võimalusi õues mängimiseks. Tüdrukut võis leida puu otsas ronimas ning muid õuetegevusi nautimas.
Rakvere eragümnaasium sobis neiule õppimiseks väga hästi, kuna soodustas igati loomingulist tegevust. See kool oli nagu kolm ühes: õppetöö, huviringid ja samas ka muusikakooli tunnid toimusid ühe katuse all.
Alice oli kiire õppija, puhas viieline, kes sai kodutööd imekiirelt tehtud, et võimalikult palju end huviringides rakendada. „ Mind tõmbasid inimesed, kellel olid unistused ja kes tegutsesid nende nimel. Tundsin juba väikesest peale, et tegevustel peab olema kindel siht, kuna aeg saab otsa,“ sõnas Alice.
Tüdruku huvialade ampluaa oli kooli ajal väga lai. Ta jõudis käia Kauri muusikakoolis erinevaid pille õppimas, külastas kunsti- ja keraamikaringe, laulis kooris ja laulustuudios ning proovis ka võrkpalli mängimise ära.
Kolmeteistkümne aasta vanuselt sattus ta Rakvere Linnanoorte Näitetruppi, mille tõttu jäid teised hobid vaikselt unarusse. Näiteringi kutsus teda ringijuhendaja Tiina Rumm, kes aastakese eragümnaasiumis draamatunde andis.
Laval esimest korda luuletust lugedes koges nooruke Alice mingit äratundmist ja sellest hetkest hakkas sisemas kasvama soov näitlejaks sada. Endale tunnistada julges ta seda aga palju hiljem.
Neiu suguvõsas pole keegi varem näitlemisega tegelenud, küll on aga nende seas palju muusikuid. Alice`i ema on viiuliõpetaja ja isa töötab metsanduse alal, kuid ka tema on musikaalselt andekas.
Vanematest räägib neiu soojalt. Ema ja isa on õpetanud talle tänulikkust. Ta on tänulik selle eest, et on saanud veeta palju aega looduses: käia kalal, võtta kartuleid, korjata metsast marju, teha puid ja kokku puutuda nende töödega, mida linnas elades ei pruugi kogeda.
Ammendamatu tegutsemistahe
Alice osales näitetrupi töös alates 2013. aastast kuni 2018. aastani. Selle aja jooksul mängis ta nii “nipsakat tibi Haabla koolist“ kui näitlejat ”Hamletis“, samuti Miraldat ”Tõe ja õiguse“ II osas, aga ka väikest pioneeri Viktor Pelevini ”Sinises laternas“.
Mahukaim roll oli aga monolavastuses “Seltskondliku läbikäimise õpetus“, mille autoriks Jean -Luc Lagarce. Esinemas käidi peamiselt kooliteatritele suunatud festivalidel.
Alice Siil Rakvere Linnanoorte Näitetrupi monolavastuses “Seltskondliku läbikäimise õpetus”.
Autor: Jaanus Lekk
”Alice oli näitetrupis erakordselt nutikas ja toimekas neiu. Tal oli ammendamatu tegutsemistahe. Kui paljud näitetrupi noored kurdavad, et koolitöö võtab neil enamuse aja ära ja vahel on keeruline trupi proovideks aegu sättida, siis Alice puhul ei tulnud sellised olukorrad kunagi ette. Põhjus võis olla selles , et tema jaoks oli ilmselt küllaltki varasest vanusest alates oma Elu Kutse leitud. Ta tundis end hästi tegeledes teatri ja muusikaga,“ rääkis Tiina Rumm.
Näiteringi juhendaja sõnul ilmnes Alice`i taibukus eriti hästi töös tekstidega. Ta nentis, et tihti juhtub, et kui anda noortele kätte võõras tekst, siis nad loevad kõik ilusasti ära, aga sõnade taga oleva mõtteni jõudmine võtab aega.
Alice`i iseloomustamiseks on Tiina Rummil sõnad: tüdruk, kelles on nii töökus kui anne üheskoos. Alice mängis näitetrupis kõike, milleks vaid võimalus anti. Nii erinevates lavastustes kui ka kultuurisündmustel ette tulnud ülesastumistes.
Pärimisele, kas Tiina Rumm oli näitlejaameti valimisel Alice`ile suunaandjaks, saan konkreetse vastuse: “Minu hinnangul ei olnud Alice`ile vaja suunda anda, kuna tal oli see suund kogu aeg silme ees olemas. Kui siis ehk näitetrupis osalemise ajal see veendumus süvenes, et suund on õige ja pole vaja kuhugi pöörata.”
2018 .aasta harrastusteatrite festivalil Võrus hinnati parimaks lavastuseks KaRakTeri lavastus “Mida Talle Öelda ehk Tigu“, mille lavastajaks oli Leedust pärit Nerijus Gedminas. Grand Prix saanud lavastus räägib noorest prostituudist ja tema kaitseinglist, keda mängisid Alice Siil ja Robin Täpp. Mõlemad noored olid siis gümnaasiumi lõpuklassis.
Alice Siil (vasakul) ja Ille Limberg KaRakTeri lavastuses “Mida Talle Öelda ehk Tigu”.
Autor: KaRakTer
Sürrealistlik lugu elu ja surma piiril olevast tüdrukust tõi Alice`ile festivalil ka parima naisnäitleja tiitli. Toona meenutas Alice seda nii: “Valdav tunne on tänulikkus, et ma üldse sinna projekti sattusin ja muidugi ka see, et meie töö sai tunnustust. Sain jätkuvalt kinnitust, et teen õiget asja ja see motiveerib!“
Alice`i sõnul tegi näiteringi eriliseks asjaolu, et see ühendas erinevates vanustes kooliõpilasi nii Rakverest kui mujalt Lääne-Virumaalt. Tihtipeale tegutsevad näiteringid koolide juures, kuid selles trupis saadi tutvuda inimestega igalt poolt mujalt. Mitmed ringi vilistlased on lavakas õppinud ja töötavad hetkel teatris.
“Mulle meenub Miralda monoloogi esitamine katsetel. Miralda mõttekäik oli paeluv ja see oli näiteka lavastustest kindlasti mu südamelähedasem roll. Vägeva väljakutse pakkus ka monolavastus ”Seltskondliku läbikäimise õpetus“, kus pidin ilma partneri toeta tund aega publiku ees olema,” meenutas Alice.
Lavakasse minek oli asjade loomulik jätk
Lavakasse mineku plaan tekkis Alice`il juba gümnaasiumi alguses. Ta lihtsalt ei suutnud end ette kujutada tegemas midagi muud. Kahjuks tema lõpetamise aastal vastuvõttu ei olnud ja kuna uus kursus võetakse iga kahe aasta tagant, siis tuli sellega leppida, kuid mitte sihtmärki sisseastumiseks kõrvale lükata.
Alice`ile tundus kool aina venivat ja venivat ning ta jõudis tõdemusele, et õppeainete maht on täidetav ka ühe aastaga. Sestap otsustas ta kümnenda klassi lõpus, et lõpetab 11. ja 12. klassi ühe aastaga ning tänu kooli vastutulelikkusele see nii ka läks.
Nii jõudis ta ka lavaka katsetele, kuid sisse ei saanud. See oli tohutu löök pärast koolis tehtud pingutust, aga ta ei suutnud ette kujutada end midagi muud tegemas, kui näitlemas.
Teisel korral katsed õnnestusid ja 2020. aastal saigi ne
Kui Alice`ilt küsin, milline noor ta on ning millisena näeb ta seda miust lavaka tudeng. Tagasivaates on ta õnnelik, et just nii läks. Paljud pettumused ja valusad kogemused põhjendavad end ära alles pärast pika aja möödudes.aailma, kus hetkel elame, sõnab ta: “Praegune aeg tundub mulle kiire, hektiline ja ebastabiilne. Maailm me ümber areneb nii tormilise tempoga, et inimesed ei jõua selle tempoga enam kaasas käia ja hirmus on see, et me ei tea, mis suunas areng toimub. Ma sooviks, et meie riigis oleks rohkem teineteisemõistmist ja üksteise aitamist, sest koos oleme me tugevamad.“
Lavaka 31. lend. Alice Siil seisab taga pruunis kleidis.
Autor: Erakogu
Äsjane EMTA XXXI lend koosneb 16-st näitlejast ning neid lõpetas sama palju kui alustas. Tihti seda just ette ei tule. Erinevaks paljudest lendudest tegi neid see, et kursusel õppisid vaid näitlejad. Neil ei olnud lavastajaid ega dramaturge. Seega saadi ise kätt proovida teksti loomises ja stseenide lavastamises. Kursuse juhendajateks olid Külli Teetamm ja Jaak Prints.
Alice Siil alustab sügisest tööd Eesti Noorsooteatris ja ta on ainus, kes sinna teatrisse läheb. Samas jäävad paljud kursusekaaslased Tallinnasse ning Alice loodab, et näeb neid sageli.
Kooli ajal võib tekkida tunne, et kool on ainus, mis on oluline ja nii võivad unarusse jääda varasemad hobid ja suhted. See juhtus ka Alice`iga. Tal oli tunne, et ta ei oskagi vabal ajal midagi teha.
Seetõttu hakkas ta talvel kuduma ja trennis käima. „Vahelduseks teatritööle, kus looming on pidevas muutumises, on värskendav luua oma kätega midagi, mis saab reaalselt valmis. Seda tunnet, et ma näen oma töö tulemust, miski sai valmis, olen igatsenud“ sõnas näitlejast neiu.
Alice tunneb, et sai koolist väga hea põhja, mille pealt teatris iseseisvalt edasi õppida. XXXI kursuse õpe oli üles ehitatud väga mitmekesiselt. Saadi tutvuda filmi- ja raadiotööga ning õpilastele käisid teadmisi jagamas mitmed välismaa õppejõud. Saadi korralikku liikumispraktikat ning kohtuti väga paljude inspireerivate inimestega erinevatest kunstivaldkondadest.
“Neli aastat olid väga intensiivsed ja möödusid linnutiivul. Nüüd ootan juba, et saaksin ise päevaplaani koostada ja tegeleda nende asjadega, milleks kooli ajal aega ei olnud. Et kool lõppes, on kurb, kuna elasime neli aastat oma kursusega praktiliselt ninapidi koos. Aga värskendav on peagi näha ka muud elu enda kõrval,” lausus kõrgkooli lõpetanu.
“Öölapsed“ viis filmimaailma ning uskumatu tiitlini
Teatri ja filmi puhul paeluvad Alice`it erinevad asjad. Teatri juures meeldib talle see, et saab kohtuda publikuga ning looming sünnib etendajate ja publiku koosmõjul. Inimestega päriselt kohtumine on praegusel ajal harvem nähtus, seega pakub teater midagi väga erilist: võimalust päriselt koos ja ühes mõtteruumis viibida.
Filmi puhul meeldib aga värskelt diplomeeritud näitlejale see, et ekraanile jäädvustuvad erilised hetked, mida taas korrata samamoodi ei saa ja et tehakse valik, mis jääb. Teatris sünnivad need hetked Alice sõnul iga kord uuesti ja perfektselt seda õhtust õhtusse teha ei ole inimlikult võimalik.
Alice`ile meeldiks, kui ta saaks mõlemat teha, kuna need loovad erinevaid võimalusi ja täidavad erinevaid vajadusi.
Iidoleid tal pole. Loomulikult on näitlejaid, kes väga hea tasemel ja kes talle rohkem meeldivad. Ta on alati imetlenud nii teatrilaval kui kinolinal pigem konkreetseid rollisooritusi, mis on hästi õnnestunud. Ta ei lähe üldjuhul teatrisse kindla näitleja pärast.
Priit Pääsukese mängufilm „ Öölapsed“ jutustab kolme õe tegemistest ühe salapärase öö jooksul. Kõrvuti vanemate õdedega, keda kehastasid Piret Krumm ja Grete Konksi, oli ta noorima õe, mässulise Jane rollis. Ta pidi kehastama teistsugust ja rasket tüdrukut. Tänu sellele osale hakkas ta märkama selliseid pisikesi asju, mis kunagi võisid väljenduda ka tema teismeeas, mida ta arvas üldse mitte olemas olevat, kuid tagasi vaadatavana arvab Alice, et midagi siiski oli…
Alice Siil filmis “Öölapsed”.
Autor: Danilo Miranda Cares
“Öölapsed“ oli ta debüüt kinolinal. Kaamerate ees töötamine oli tollal 16-aastasele neiule uus ja köitev. Jane rolli meisterlik mängimine tõi aga Alice`ile 2022. aastal EFTA -l filmi kategoorias parima naisosatäitja tiitli.
“See auhind tuli ootamatult ja üllatus oli suur, kuna filmivõtted toimusid siis, kui ma polnud veel lavakunstikooli sisse saanud. Olin väga tänulik selle tunnustuse eest, kuna see tuli ajal, millal mul oli enda suhtes enim kahtlusi ning see andis mulle vajalikku kinnitust, et teen õiget asja,“ rääkis Alice.
Kooliga paralleelselt tegi Alice kaasa noorsooteatri lavastuses “Lahenduste ministeerium“, millega tiirutatakse praegu ringi üle Eesti. Lugu põhineb Hollandi lastekirjaniku Sanne Rooseboomi samanimelisel jutustusel ja räägib valikutest, millega inimesel tuleb juba lapsest peale kokku puutuda.
Alice tõi välja, et üheks suureks probleemiks on kiusamine. Kui on olemas headus, on alati vastukaaluks ka kurjus olemas. Lugu motiveeris truppi niivõrd palju, et nad otsustasid iga päev anonüümseid heategusid teha.
Alice Siil (paremal) ja Maria Ehrenberg lavastuses “Lahenduste ministeerium”.
Autor: Piret Linnamägi
Algasid ka proovid Mirko Rajase lavastatud tükis “Arabella, mereröövli tütar“, mis esietendub juba septembris ning Alice`i on kanda nimiroll.
“Arabella tegelaskuju on väga huvitav, kuna ta on kasvanud mereröövlite keskel ja pole saanud olla lihtsalt laps. On põnev mõelda, milliseks on kujunenud inimene, kes on näinud enda ümber vaid kurjust,“ mõtles peaosa kehastaja.
Pärimisele, kas Alice poleks tahtnud tööle asuda oma kodulinnas Rakveres, vastas ta: “Kuna olen elanud viimased kuus aastat Tallinnas, siis soovisin jääda Tallinnasse ja see ka õnnestus. Rakvere jääb alati minu kodulinnaks ja alati on rõõmus meel sinna naasta.“
Nagu vilgas kõrbehiir
Lauren Grinberg, kes on Alice kursusekaaslane ja sõbranna arvab Alicest nõndamoodi: “Alice’it on kirjeldatud kui vilgast kõrbehiirt. Ta on hea õpetaja ja jagab lahkelt oma teadmisi. Talle meeldib mängida kiiksuga tegelasi ning ta on suurepärane karakterrollide mängija. Ta ei anna kunagi alla, ta läheb hambad ristis läbi kõigist raskustest. Ta on detailitäpne ning talle meeldib asju teha põhjalikult pühendumusega. Alice on lihtsalt nii aus, siiras, abivalmis, aga ka kangekaelne.”
Lauren naerab, kui meenutab oma esimesi kohtumisi Alice`iga. Esimesel semestril ei saanud tüdrukud üldse omavahel läbi. Siis aga said mõlemad aru, et on lihtsalt liiga sarnased ning avastati, et mõistetakse teineteist tänu sellele tohutult hästi. Sellest alates on sõbrannad saanud teineteisega kõike jagada ning kui keegi teine neist aru ei saa, siis nemad mõistavad üksteist väga.
Selline siis on Alice Siil. Üks kursusekaaslane on öelnud, et Alice on “süsteem ja süsteemi error“. See võtab tabavalt kokku selle, kuidas Alice pidevalt proovib elu korrastada ja süsteeme luua, mis aga üldjuhul ei õnnestu.
Alice ise on öelnud: “Samas olen ma õnnelikum ja loominguliselt vabam , kui lasen oma kaose alla. Seega jah süsteem ja süsteemi error!!!”
Milliseks tema karjäär kujuneb, selgub aastate pärast. Neiu, kellel pole unistuste rolli, kuid keda köidab see, millest lavastus või film räägib. Tema jaoks on oluline, et teema läheks talle korda. Teda rõõmustaks väga, kui ta saaks kunagi koostööd teha Juhan Ulfsakiga.
