Anne Nõgu: nutiseadmete lauskeelamine oleks lauslollus 11. november Indrek Pilv
Rakvere Eragümnaasiumi direktor Anne Nõgu on skeptiline koolides kavandatava nutikeelu osas ja leiab, et kooli enda kehtestatud reeglitest piisab.
Kooli kodukorras peab olema kirjas, millised on kooli reeglid. See on õpetajatele aluseks, kui tekib vajadus õpilast keelata - me peame ju oskama vastata, kui õpilane küsib, kus see kirjas on, et tunnis ei tohi telefoni näppida.
1.-5. klassini toimib seatud kord meie koolis hästi: telefonid on koolikotis ja hääletud kuni koolipäeva lõpuni. Vahetunnid veedavad lapsed õues ja neil jätkub piisavalt tegevusi, nii et telefon ei tule meeldegi. 6.-12. klassides on olukord natuke keerulisem. Üldine põhimõte on see, et telefone ei kasutata tunni ajal (välja arvatud õpetaja korraldusel) ja klassiruumis. Vahetunni ajaks me piiranguid pole seadnud, seda enam, et ka õpilase ja kooli vaheline nö tehniline infovahetus (Stuudium, tunniplaan jmt) toimub olulisel määral internetis.
Mina ei toeta nutitelefonide lauskeeldu. Kõige suurem küsimus on see, mis siis õieti juhtub, kui õpilane keelust üle astub. Mõjuvaid kasvatuslikke meetmeid pole. Koolist me neid ju välja ei viska, vanemad ei saa samuti telefonireeglite seadmisega hakkama. Me ei trahvi neid, ei karista. Direktori käskkirjaga noomitusi meie koolis ei tehta ja ma ei pea seda üldiselt ka kuigi tõhusaks meetmeks. Meie saame ainult rääkida – aga seda me juba teemegi.
Lauskeelamine on lauslollus. Me peame telefoni kasutamist piirama, pakkuma lastele alternatiivseid tegevusi. Peame lapsi õpetama, nendega rääkima, meelde tuletama. Aga karistamine pole päris see. Telefonide äravõtmine ei ole ka lahendus. Siis oleks vaja eraldi personali, kes tegeleks haldusaktide koostamise ja telefonide eest hoolitsemisega. See oleks narrus.
Me peame õpilastega kokku leppima: see siin on meie maja ja meie reeglid. Neid tuleks austada, aga me ei eeldagi, et neist pimesi kinni peetakse. Õpetajate ja juhtkonna asi on õpilastele selgitada, milleks sellised reeglid on kehtestatud. Õpilastega on lihtsamgi kokku leppida kui nende vanematega, kes millegipärast ikkagi helistavad oma lastele tundide ajal. Kasvatus peaks algama kodust.
Lisamärkusena, ühel väga heal koolitusel, kus ühe tippkoolitaja juhtimisel lahati koolivormi vajalikkust, jäi kõlama mõte, et koolivormil on ainult siis mõte, kui kõik seda kannavad. Kui osad kannavad ja kasvõi üks õpilane mitte, pole sellel mingit mõtet. Seda mõtet saab ka telefonivabadusele rakendada.
Rakvere Eragümnaasiumi direktor Anne Nõgu on skeptiline koolides kavandatava nutikeelu osas ja leiab, et kooli enda kehtestatud reeglitest piisab.
Kooli kodukorras peab olema kirjas, millised on kooli reeglid. See on õpetajatele aluseks, kui tekib vajadus õpilast keelata - me peame ju oskama vastata, kui õpilane küsib, kus see kirjas on, et tunnis ei tohi telefoni näppida.
1.-5. klassini toimib seatud kord meie koolis hästi: telefonid on koolikotis ja hääletud kuni koolipäeva lõpuni. Vahetunnid veedavad lapsed õues ja neil jätkub piisavalt tegevusi, nii et telefon ei tule meeldegi. 6.-12. klassides on olukord natuke keerulisem. Üldine põhimõte on see, et telefone ei kasutata tunni ajal (välja arvatud õpetaja korraldusel) ja klassiruumis. Vahetunni ajaks me piiranguid pole seadnud, seda enam, et ka õpilase ja kooli vaheline nö tehniline infovahetus (Stuudium, tunniplaan jmt) toimub olulisel määral internetis.
Mina ei toeta nutitelefonide lauskeeldu. Kõige suurem küsimus on see, mis siis õieti juhtub, kui õpilane keelust üle astub. Mõjuvaid kasvatuslikke meetmeid pole. Koolist me neid ju välja ei viska, vanemad ei saa samuti telefonireeglite seadmisega hakkama. Me ei trahvi neid, ei karista. Direktori käskkirjaga noomitusi meie koolis ei tehta ja ma ei pea seda üldiselt ka kuigi tõhusaks meetmeks. Meie saame ainult rääkida – aga seda me juba teemegi.
Lauskeelamine on lauslollus. Me peame telefoni kasutamist piirama, pakkuma lastele alternatiivseid tegevusi. Peame lapsi õpetama, nendega rääkima, meelde tuletama. Aga karistamine pole päris see. Telefonide äravõtmine ei ole ka lahendus. Siis oleks vaja eraldi personali, kes tegeleks haldusaktide koostamise ja telefonide eest hoolitsemisega. See oleks narrus.
Me peame õpilastega kokku leppima: see siin on meie maja ja meie reeglid. Neid tuleks austada, aga me ei eeldagi, et neist pimesi kinni peetakse. Õpetajate ja juhtkonna asi on õpilastele selgitada, milleks sellised reeglid on kehtestatud. Õpilastega on lihtsamgi kokku leppida kui nende vanematega, kes millegipärast ikkagi helistavad oma lastele tundide ajal. Kasvatus peaks algama kodust.
Lisamärkusena, ühel väga heal koolitusel, kus ühe tippkoolitaja juhtimisel lahati koolivormi vajalikkust, jäi kõlama mõte, et koolivormil on ainult siis mõte, kui kõik seda kannavad. Kui osad kannavad ja kasvõi üks õpilane mitte, pole sellel mingit mõtet. Seda mõtet saab ka telefonivabadusele rakendada.
